*******
Ega ma seda ise päris täpselt mäletagi, rohkem ema jutu järgi tean. Olime vennaga umbes kahesed, kui mängisime oma toas. Meile meeldis väga ronida ja hüpata. Ronisime voodiriiete kapile, millel on külje peal luugitaoline uks või klapp. Selle klapi peal oli eriti lahe hüpata. Aga kui vennaga kahekesi hüppasime, kukkus kapp kummuli. Vend pääses, aga mina jäin poolest kehast kappi lõksu. Kolina ja kisa peale tormas ema kohale, aga ei pääsenud tuppa, sest kapp oli kukkunud ukse ette. Õnneks oli põrandal suur vaip, mille peal kapp libises, kui ema ust lükkas. Nii pääses ema tuppa ja päästis mu kapist välja. Kui esmane ehmatus möödus, selgus et olin pääsenud tervena.
*******
Kui me vennaga veel päris väikesed olime, viis ema meid õue. Siiani räägib ema, kui lihtne meiega õues oli: "Panid teki murule, mõned mänguasjad ja polnud vaja üldse karta, et me kusagile kaoksime." Me ei julgenud nimelt vennaga murule minna. Muru oli vist väga kole, külm, niiske ja kõditav. Ema räägib siiani, kuidas me tekil ringi kappasime ja püüdsime leida kohta, kus muru on vähem hirmutav. Õnneks kestis see "raske" aeg lühikest aega. Saime kahel jalal kõndimise selgeks ja siis papudega polnud meil muru ees enam mingit hirmu.
********
Mulle on alati meeldinud lauamänge mängida. Seal keegi võidab ja keegi peab kaotama. Mina kunagi kaotada ei tahtnud. Ema-isa aga rääkisid, et sa pead kaotama ka õppima. Alati ei saa võita. Kui me siis ükskord jälle mängisime ja ma kaotasin, siis ütlesin pahaselt: „Näed emme, ma õppisin kaotama ja nüüd kaotangi.”
*******
Kui ma oli kahe-aastane, läks ema tööle. Kuna ema töötas öösiti, siis hommikul oli kange tahtmine magada. Ma olin väga hea laps ja mängisin toas, aga pruukis emal ainult korraks silm lahti teha, olin ma kohe oma küsimustega platsis - Kas sa tuled nüüd üles? Ega sa enam ei maga? Muidugi oli siis emal uni läinud ja meil oli nalja nabani.
*******
Kui mu vend oli 4-aastane, küsis meie tädi temalt: "Mis kell on?" Ta vaatas kella, mõtles ja vastas: "Mis see sinu asi on, mis kell on."
*******
Suve hakul hakkasime ujuma sättima. Olime juba valmis, kui vend küsis emme käest: " Kas vesi on märg?" Ema vastas, et jah, on küll."Mh, siis ma pean kummikud jalga panema."
*******
Enne ühte üritust pidin magama ühe öö. Ütlesin: "Magan ruttu ära"
*******
Meil oli koer. Tema nimi oli Naki. Naki käis kogu aeg laste sabas. Ükskord oli nii, et emme tegi köögis süüa ja mina peitsin end ära. Ja emme hakkas mind otsima. Emme otsis mind pool tundi. Lõpuks ei olnud enam kuskilt otsida. Aga meie koer aitas emmel mind leida. Naki läks trepi peale ja viskas end pikali. Siis sai emme aru, et ma olen toas ja läks mind tuppa otsima. Emem leidiski minu kardina tagant ja minul oli jube naljakas, et emme mind üles leidis. Kui see juhtus, olin kahe-aastane.
*******
Kui ma haige olin, siis ütles emme, et paneme sulle küünla tagumikku, siis läheb palavik ära. Ja mina ütlesin siis: "No pane, aga ära põlema pane."
*******
Ühe ema lapsepõlvelugu
Kui ma väike tüdruk olin, armastasin hirmsasti ujuda ja sellega meenub mulle kohe lugu, mis mind siiani muigama paneb. Niisiis, ujuda mulle meeldis, aga emal ei olnud kogu aeg aega minuga jõe äärde ujuma minna ja nii ma avastasin enda jaoks hanede suplemise jaoks mõeldud porilombi. Võite endale ette kujutada ema ja vanaema nägusid, kui nad leidsid koos hanedega ujumas ühe porise "mooramehe". Minul aga oli selles lombis tegemist terve suvi.
Kõige suuremad vembud said mul aga visatud koos oma vendadega, kelle jaoks olin mina üks paras "nuhtlus". Ma ei jäänud neist sammugi maha ja nii juhtus, et nii mõnigi asi lõppes meil viguritega - oli siis lumesadu, mille käigus sai isa jälle aknaklaase vahetada või muud krutskid, mille lappsimisel läks vanemate abi vaja.
